Tõstuki platvormi valimisel tuleb arvesse võtta selliseid tegureid nagu kõrgus, kandevõime, tüüp, jõuallikas ja konkreetsed keskkonnanõuded. Kõrgus on esmatähtis; oluline on eristada platvormi kõrgust ja töökõrgust. Kandevõime peab vastama nii operaatorite kui ka kaasas olevate tööriistade ja materjalide kaalule. Tõstukid jagunevad üldiselt kahte põhikategooriasse: käärtõstukid ja nooletõstukid. Käärtõstukid sobivad vertikaalseks tõstmiseks, nooletõstukid aga horisontaalset ulatust nõudvate ülesannete jaoks; nooletõstukite hulgas saavad liigendmudelid kohaneda keerukama töökeskkonnaga kui sirge{4}}noolega mudelid. Toiteallikate osas valitakse elektriajam tavaliselt siseruumides töötamiseks, et tagada keskkonnasõbralikkus ja energiatõhusus, samas kui kütuse{6}}toitega või kahe{7}}energiaga süsteemid on valikuvõimalused välitingimustes või suurt võimsust nõudvates rakendustes. Konkreetsed keskkonnanõuded hõlmavad astmelisust välitöödel, kompaktsust sisetingimustes ja kohanemisvõimet karmide tingimustega.
Liigendnooletõstukid pakuvad töökõrgust 16,0–48,6 meetrit, platvormi kandevõimet 230–454 kilogrammi ja kaldevõimet 30–45%, mistõttu need sobivad raskesti -saadavate-töökohtade jaoks. Sirge noolega tõstukid pakuvad töökõrgust 18,4–59,9 meetrit, platvormi kandevõimet 300–454 kilogrammi ja kaldevõimet 35–45%, millel on märkimisväärne horisontaalne ulatus.
Elektriajam-või kompaktne varustus valitakse tavaliselt siseruumides töötamiseks, samas kui kütuse-jõul või konarlikul-maastikul kasutatavad seadmed valitakse välitingimustes või suurt võimsust nõudvates rakendustes.
